kas kotitäis teekonna komme või üks eksklusiivne enneolematu maitsega komm?

Sellele pani mind mõtlema üks jutuajamine ühe oma väga hea sõbrannaga. teemad olid küll hoopis teised, aga taandus ikkagi põhimõttele, et kas lühiajaline ent suurepärane nauding või pidev, pikaajaline ent keskpärane nauding? Enesele üllatuseks avastasin, et sellele ei olegi nii lihtne vastata. kommidele ümber pannes tundub mõistlik loomulikult valida üks eksklusiivne komm, samas, kui on meeletu komminälg? kas siis on ka mõistlik valida üks? kas ma siis mitte ei kugista ahnelt alla seda üht fantastilist, saamata isegi aru selle tõelisest erkordsusest, sest jään uute ootele, mida ei tule, mis muidugi on kohutav pettumus. selle ühe kommi eksklusiivsus ja võlu ju kaob nii... KUI ma seda hetke nautida ei oska.

niisiis veeretades oma mõtet siia ja sinna, keerles see vaagimismuusika lõpuks ikkagi ühe erakordse kommiga mulle suhu. leidsin, et kvaliteet ületab kvantiteedi, erakordsus kaalub üles pideva keskpärasuse ja et ka teekonna kommid saavad ükskord otsa, meeletu komminälg läheb üle ning siis ei jääks muud kui kahetsus loobutud võimalikust paradiisimaitsest. hetke tuleb osata nautida lihtsalt!

perspektiive aitas paika sättida kõrvutus: kas üks nädalane reis Maldiividele või kolm kuud Rootsis? samas, kui Rootsi asemel oleks Prantsusmaa...... aga prantsusmaa oleks vist juba oravakese komm, eksju?! niiet see ei lähe arvesse!